Tallinna linnahall. Hall ja kivine. Trepid. Värvilised välismaa autod. Kevad. Pintsakud ja kleidid. Inimesed. Eestlased ja muukeelsed – silma järgi enam-vähem pooleks – ronivad linnahalli treppidest üles.

See on “Anne Veski 30”. 30 aastat laval. Need on eelhetked diiva esimesele soolokontserdile Tallinnas üle kümne aasta. Rahvast muudkui voolab ja valgub. Nagu oleks “Savoy ball” jälle linnahallis – veerand sajandit hiljem.

Rahvas on saalis, istub, siis võpatab nagu püssipaugu peale. Kõlaritest kostab: “Tähelepanu, Anne Veski kontserdi alguseni on viisteist minutit!”

Minu selja taga on sõpruskond prouasid. “Eile käisime, jah, tütre sünnipäeval. Mis? Aa, kolmkümmend kolm sai juba!“

“Jajah, tal on ju sünnipäev meie noorte pulmapäevaga samal päeval!”

“Muidugi, me eile just arutasime – palju neil…”

“Üheksa aastat sai!”

“Jah, teiste lapsed kasvavad kiiresti, enda omad kasvavad aeglaselt…”

Uus võpatus. “Tähelepanu, Anne Veski kontserdini on kümme minutit!” Usutavasti kostab see kiviseintest hoolimata Balti jaamani. Nende hoiatustega saab veel nalja – aega on viis minutit, siis neli, kolm, kaks, üks, pool minutit ja – Anne on laval. Anne-Annushka!

Oo, see on eklektika võidukäik! Esiteks need inimesed saalis – nii kirjut seltskonda ei suuda vist keegi peale Veski ühte ruumi koguda. Ja lava!

Paarkümmend moving head-prožektorit joonistavad oma kiiri, suured ekraanid säravad – tähistaevast jaapani hieroglüüfideni (mille eksistents semantikahuviliselt kõrgeimat pilotaa?i eeldab; minule jäi enam kui ähmaseks, miks hieroglüüfid, vahest ilu pärast). Kaheksakümnendate estraad kõlab segamini eelmise aasta Venemaa superstaari-saate hittidega, märksõnad on Sopot, Tallinna linnahall, aasta 2008 – kõik kokku. See on eklektika võidukäik!

Aga selles pole midagi minevikulist, midagi surnut, midagi eilsest päevast. Kõige eest hoolitseb Anne. Ta on elus, vahetu, kiirelt reageeriv, vabalt suhtlev, jõuline, tugev. On tema õhtu ja see on soe.

Anne on võimas – ma ei mäletanudki lapsepõlvest, et noor Veski oli nii habras. Kui ta nüüd laulab “Roosiaia kuningannat” ja taustaks on täiesti sünkroonis tollane video, näen ma artisti jõuliseks, mahlakaks küpsemist, universumi kuningannaks sündimist. See on võimas vaatepilt. See ei ole 30 aastat hiljem vana turjal liugu laskmine, see on areng, kvaliteedi muutus, liikumine. See on lahe!

Ei, siiski – midagi on minevikust, mitte just positiivse märgiga, kontserdil siiski oli. Tahtmata nüüd tõrvapintsliga vehkida, aga tõe huvides – esimesena pakkus Veskile paariloolise puhkuse Rolf Juunior, kelle n-ö hitt “Ingel” mõjus kui unustatud Eesti üheloostaari viieteistkümne aasta lavajuubeli tähistamine. Nii halba muusikat tehti siinmail 1993. aastal, aga tollaste “bestbifooride” esitus oli elusam. Ja see, et ta teise loona võttis oma selleaastast eurolugu laulda, oli lihtsalt obstsöönne. Lisaks oli ta kogu kontserdi vältel täpselt liikuvatele sõutantsijatele pidanud vajalikuks kaasa võtta kaks oma tantsupoissi, kellel oli paraku tantsu harjutamise määrast, sünkroonsusest, liigutuste lõpetatusest ja muust taolisest sügavalt oma ettekujutus. Aga see selleks, las ta jääb – vaadatud ja unustatud.

Roosid kuningannale

Anne on tagasi. Uued laulud. Ja uued roosisülemid. Tõesõna, liialdamata, iga laulu vahel olid lava ees inimesed, kes tõid roose, roose ja roose. Pärast esimesi sülemeid lahkus mu eest reast üks trimmis Armani Jeans särgiga ja võitud juustega noormees. Kolmveerand tunni pärast tuli tagasi roosisülemiga, nii vahest kolmekümne roosiga.

Kummitama jäi veel üks pildike. Vahekäigust läheb alla, pea maas, roosid käes, umbes kolmekümneviiene-neljakümnene mees. Piitspeenike, kahupea langetatud, meeletult häbelik, omas maailmas, huuled liiguvad Anne lauluga vaikselt kaasa. Jõuan mõelda, et ei tea, kas ta ikka julgeb oma lilled üle anda, luban endale, et vaatan, mitu laulu ta julgust kogub.

Aga ta liigub otse lavatrepile ja ulatab roosid. Anne võtab need vastu, nad hoiavad kahekesi sirutatud kätes roose, Anne ulatab talle mikrofoni ja – mees laulab, laulab refrääni esimese poole, enam-vähem puhtalt. Anne tahab mikrofoni juba ära võtta, aga ta laulab ka teise poole. Veel hetkeks krampuvad ta sõrmed roosivarte ümber, Annusˇka tõmbab need kerge nõksakuga tal käest. Mees pöördub ja läheb vahekäiku mööda üles, samamoodi eneses olles, huulte liikudes, langetatud päi. Ei reageeri vähimagi liigutusega, ei muuda tempot, kui Anne teda kiidab ja tänab.

See oli kohutavalt, metsikult, hingekriipivalt kaunis.

Aitäh!

Artikli leiate siia klikkides >>