Nostalgia roosilise vaabaga / Postimees

04.10.2006

Postimees
Tekst: Mart Juur

Anne Veski videokollektsioon: kaks tundi nostalgiat, estraadiklassikat ja nõukaaegset glamuuri.
Neil ETV lintidel ärkab korraks ellu terve ajastu.

Mida on eestlased viimase 25 aasta jooksul kõige rohkem teinud?
Telekat vaadanud, loomulikult. Tänu televiisori ees veedetud tundidele on meil palju ühiseid mälestusi ning mõnigi neist mälupiltidest seostub Anne Veskiga.

Mäletan Anne Veskit 1979. aasta kevadtalvel «Reklaamiklubis» «Roosiaia kuningannat» esitamas.
Olin enda meelest juba kõva rokifänn, aga see lihtsameelne, otsekui tsaariaegsest salmikust pärit tekstiga lauluke jäi kohe meelde.
Kas oskas keegi arvata, et heleda peaga Rapla nähvitsast saab Eesti kõigi aegade säravaim diiva?
Tagantjärele on selge, et kvaliteedid, mis panid aluse Veski tähelennule, olid olemas juba esimeses teleesinemises.
Esiteks muidugi temale ainuomane «süda pihu peal» laulumaneer.
Teiseks, meie kangelane nägi tõepoolest välja nagu roosiaia kuninganna.
Võrreldes Heli Läätse, Heidi Tamme, Els Himma ja teiste pealinna daamidega, kes valitsesid Eesti estraadi, mõjus Veski üksjagu provintsliku ja naiivsena, kuid lõpuks sai sellestki trump. Läbi camp’i- ja kitšiprisma vaadates omandavad tema katsetused stiilide ning moodidega ootamatult postmodernse tähenduse, kas või Scissor Sistersil oleks Veskilt mõndagi õppida. DVD sisaldab visuaali aastatest 1979–2006: videod, stuudiolaivid ja kontsertvõtted, alustades Saaremaal filmitud «Roosiaia kuningannast» ning lõpetades ülesastumisega Eurolaulu Eesti finaalis koos kohaliku räppgrupiga Toe Tag.

See pole ainult pildialbum, mis jäädvustab Anne Veski karjääri kõrghetki (muu hulgas Sopot’84 võidulaul «Polka Idolka»), vaid ka dokument Eesti muusikatelevisiooni arengust – õigupoolest küll masendavast paigalseisust, mis iseloomustas ETV muusikatoimetuse ja Eesti Telefilmi tööd 1980-1990ndatel ning kestab siiamaani. Ma ei räägi tehniliste vahendite piiratusest, räägin sellest, et liiga paljudest klippidest jõllitab vastu ideedevaesus ja rutiin. Vaatasin ja mõtlesin: Anne Veski vääriks paremat. Aga teisest küljest, ega ühegi laulja käsi telemajas naljalt paremini käinud, kui tollast telepilti uskuda, siis nägid kõik meie staarid välja nagu kamp tolasid. Kuid aeg, õnnis halastaja, teeb oma töö ja katab ka kõige hullema haltuura nostalgia kuldse vaabaga. Siiski ütlemata armas on näha Annet Krimmis palmide all vene keeles lõõritamas «Ärge jätke naist üksi». Või dubljonka seljas, lumehanges möllamas. Või Ivo Linnaga mererannas duetti laulmas, mõlemal jalgrattad käe kõrval ja veidrad kreekapärased hõlstid üll. Milliselt planeedilt kõik need kleidid, kübarad ja pükskostüümid küll pärit on? Ja millisel planeedil neid praegu kantakse? Äratundmisrõõmu ja küsimusi kuipalju.