Õhtuleht
Tekst: Kaire Kenk
Fotod: Arno Saar

Kaks paksu meest söövad välikohvikus grillvorste. “No on ikka võimas hääl!” ütleb tüsedam mees eemalt kostvat kontserdimelu kuulates ja pistab korraga pool vorsti suhu. “Küll oli ikka hea mõte, et me kontserdile tulime,” vastab teine ja haukab samuti mehise suutäie.

Terve Lauluväljaku kaarealune, kuhu mahub mitu tuhat inimest, saab juba enne Anne Veski juubelituuri Tallinna-kontserti paksult rahvast täis. Valdavalt soliidses keskeas publikut, kuid Annel on hulgaliselt ka noori fänne. Neli noormeest näiteks on meisterdanud koguni suured tähed A-N-N-E, mida lehvitades nad peaaegu kogu kontserdi aja Annele kaasa laulavad.

“No kuhu ta siis jääb?” upitavad Anne kaks kõige agaramat noort fänni end lavale. “Tahaks teda juba näha!”

Ja sealt, kõigest viieminutise hilinemisega, ta tulebki. Kuninglikus sinises ja alustab kohe hoogsalt laulu “Elu on kink” (“Mul pole mõtteski kätte maksta kellelegi möödunu eest…”). Järgneb mõnus suveõhtulik “Lahe atmosfäär” ning jäätisesaba platsi tagaosas pöörab end ringi, et ka laval toimuvast osa saada.

Juba teise laulu lõpus kingib üks kuulaja Annele uhke lillekimbu. “Suur tänu! Kuhu ma nüüd need lilled panen?” hakkab Anne laval askeldama. Kuid juhtumisi on tal kaasas suur lillevaas – hirmpalav õhtu ju.

Anne Veski lood nagu rahvalaulud

“Olen märganud, et selle laulu sõnu isegi teatakse,” muigab ta lavalt ja terve lavaesine laulabki “Sinu juures” sõnu kaasa: “Ole mu juures, kui on halb, võta mul käest ja lausu head…”

Liikumatult istuvad kivikujud mu ees patsutavad kätega vastu põlvi ja teevad paar käteplaksu ka. Varem oleksin ma nende tuimusest jahmunud. Praegu juba tean, et nii väljendavad eestlased oma ülimat vaimustust.

Mida teevad keskealised sõbrannad, kes lava ees enam puusi keerutada viitsi? Eks ikka pildistavad üksteist ja rüüpavad minipudelist Vana Tallinna. Täna õhtul on elu lill.

“Ütle, miks sa nõnda vaikseks jääd, kui sa mind kuskil näed…” Milline pauer on Anne Veski ja Uku Suviste duetil! Isegi keskealised sõbrannad mu ees vakatavad ja taovad peopesi kokku nii kuis jaksavad. Seda lugu – “Ütle mul” – võib Anne ja Uku esituses ka Youtube’ist kuulata, ent elavas esituses on see hoopis midagi muud.

“Tõstke käed, kel on täna oma Veenus kaasas!” hüüab Uku lavalt ning loomulikult tõstavad kõik naised käed. Uku versioon Tõnis Mäe ilmakuulsast “Veenusest” on omapärane, aga tõeliselt lahe.

“Lahkud sa nüüd, ellu jään siiski, ripsmetelt kaob viiiimaane piiisskkki!” kõõrutavad juba ka eakamad kuulajad Annele kaasa. Kontsert läheb üha tulisemaks, kui keset igihaljast ballaadi “Veel” (“Tean, mul pole õigustust, mu hing kui varasügis must”) ilmub lavale Koit Toome. Koidu magusavõitu tämber sobib suurepäraselt selle sentimentaalse looga. Lavaesine saab paksult inimesi täis.

Vaid kaks venekeelset lugu

“Veel üks pilet, veel üks pilet!” laulab titemamma mu kõrval Annele hoogsalt kaasa. Siis aga hüppab püsti ja kontrollib, kas titt ikka vankris kenasti tudub ja ega laulu kurvad sõnad teda nutma pole ajanud.

“25 aastat tagasi poleks ma uneski suutnud ette kujutada, et esinen Anne Veskiga koos laval,” kuulutab Koit. Ka tema soolonumber pärineb Tõnis Mäe repertuaarist – ülimalt hoogne ja energiline “Sa haara kinni mu käest”.

Terve kontserdi jooksul laulab Anne vaid kaks venekeelset lugu. Kuid nii “Pozadi” kui “Prosti za ljubov” esituse järel saab ta austajatelt uhked lillekimbud.

“Anne Veski on hästi tore!”

Tõeline möll aga läheb lahti siis, kui lavale ilmub keskealise generatsiooni lemmik Karl Madis. Anne duett Karl Madisega (“Ja, jaa, jaa oled kaunis kui aare”) kõlab kuidagi eriliselt kenasti. Ja kui vingelt helisevad kokku Uku Suviste trummidel, Karl Madis kitarril ja Koit Toome akordionil! Pärast meeste üheskoos lauldud “Viimast vaatust” (“Nüüd algab teatris viimane vaatus…”) on mu peopesad suurest plaksutamisest täiesti punased.

Annel aga läheb laval päris rokiks kätte – “Rütmiralli, rütmiralli!” naerab ta (laulude vahepeal näidatakse publikule Anne vanu videoid; rahvas õhkab kuuldavalt, kui verinoort Annet koos sama noore Ivo Linnaga näidatakse). Laulab silmanähtava mõnuga oma versiooni igihaljast loost “Road 66” (“Ärimeel ja maitsev maine…”). “Üks, kaks, kolm, kopikaid kokku loen,” huilgab terve laulukaarealune esinejatele kaasa. “Anne Veski on hästi tore!” seletab isa väikesele pojale ja laps üritab meeleheitlikult üles hüpates üle eesseisjate peade lavale näha.

“Ja nüüd tuleb laul, mida paljud on oodanud. Laulame neid laule jälle!” utsitab Anne lavalt publikut tagant. Loomulikult on see “Jätke võtmed väljapoole”. “Kui te lahkuteee!” oskavad kaasa laulda umbes viieaastased kaksikudki mu kõrval.

Asjalik ja energiline on Anne isegi kontserdi lõpuosas. “Ei pane teie kannatust proovile. Teeme nii, et käisime ära – ja juba tulime tagasi,” ei hakka Anne ka lisalugude esitamisel staaritsema. Ja jälle saab laulukaarealune Annele, Koidule, Ukule ja Karlile kaasa elada. “Kas tõesti juhtub see, et mind õnnnetuuuks sa teeeed?” Ja viimast korda laulda lugu, mida teab kogu Eesti: “Et võiks tulla keegi külla, keda ootaaateee…”

“Noh, kuidas oli?” küsin oma soomlasest abikaasalt. “Kas Anne Veski on veidi soomlaste Katri Helena moodi?” “Katri Helena on teie Anne Veski kõrval täielik tädi! Kui head rokilikud arranžeeringud olid vanadel lugudel! Milline professionaalsus! Milline esiintymisen ilo! (esinemisrõõm – soome k.)” ütleb mees vaimustusega.

Huvitav, kuidas inimese hääl kõige aeglasemalt vananeb, mõtlen suurelt ekraanilt Anne vanu videosid vaadates valjusti. “Mõne inimese hääl aga muutub vanuse kasvades isegi kõlavamaks ja mahlakamaks,” ütleb mu mees mõtlikult.

Artikli leiate siia klikkides >>