Anne Veski: ma pole kunagi elus tööl käinud / Naised

14.07.2011

Ajakiri “Naised”
Tekst: Dagmar Reinolt
Foto: Stylechannel

Anne Veski päevad on sel suvel eriti sagimist täis ja puhata ta niipea ei kavatse. Sellest hoolimata on naine ülimalt õnnelik, sest just pidev pinges olemine hoiab teda parimas toonuses. 

“Ma ei saa arugi, kuidas juba on kätte jõudnud juuli,” ütleb Anne Veski, kel on praegu käsil hoogne prooviperiood. “See on ikka nii, et kui pead midagi suurt ära tegema, on see asi sinuga mõtetes pidevalt kaasas ja siis ei märkagi miskit muud enda ümber, oled kogu aeg oma tegemiste ja töö sees.”
Hetkel on Annel käsil suvetuur ja mõned esinemised Venemaal. “Pole sel suvel isegi ujuma jõudnud, eelmisel suvel ujusin üle aastate päris palju kordi. Isegi jalgrattaga pole sel aastal korralikult veel sõitma jõudnud, päevad kaovad nii kiirelt käest.”

Kilode kaupa kreeme

“Kui sära on silmades, siis järelikult teed, mis sulle meeldib,” teab Anne omaenese pikast ja kirevast elukogemusest. “Mina ei ole kunagi elus tööl käinud, mul on see tunne. Mul on õnnestunud olla vaba inimene ja teha seda, mida ma armastan. Rahvas särab mind nähes ja see on tore ning annab jõudu.”
Erinevalt end pidevalt tuunivatest Lääne superstaaridest Anne siiani ilukirurgi abi vajanud pole ning loodab, et saab selleta veel pikalt hakkama. “Mis ei tähenda, et ma ei ole ilu nimel vaeva näinud,” naerab iginoor diiva. “Kosmeetiku juures käin ma regulaarselt ja kilode kaupa igasuguseid kreeme on peale määritud küll ja küll. Alates 21. eluaastast olen ma ka kvaliteetkreeme kasutanud. Mu ema oli pudukaupluse juhataja ja see oli mulle ka nõukogude ajal kättesaadav kraam.”
Üks asi on Anne arvates aga kindel – tuleb ennast armastada sellisena, nagu sa oled, ja mitte vinguda, et midagi on üle või liiga palju. “Iga naine arvab, et tal on kehaehituses mõni viga ja midagi ülearu, aga selle peale pole vaja mõelda. Tuleb end armastada sellisena, nagu oled, ja siis ei näe ka teised su vigu. Noored poisid tahavad ehk jah imeilusaid peenikesi neiukesi, kellega eputada, aga elada tahavad nad ikka normaalse inimesega, seda ütleb minu tarkus,” mõtiskleb Anne.

Tütrepoeg ajab sportima

Anne Veski tegevusetuse üle ei kurda ja muusika kõrvalt tal eriti millekski muuks aega ei jää. “Mis ma siis teen, kui ma ei laula? No viimased talved on olnud ju lume poolest rasked ja seega on hetkel käsil maja renoveerimine. Nii et iga päev töömehed platsis, keda peab jälgima, kuidas ja mida nad teevad, ning see võtab omajagu aega.” Anne lisab naerdes: “Kui te küsite, kas ma teen midagi, mis pole minu tööga seotud, siis mu lemmikud on selles vallas pühapäevad, sest pärast pikki nädalavahetusel toimunud esinemisi ei tee ma pühapäeviti mitte midagi, siis ma lihtsalt olen ja mõnulen või võtan toredate naabritega ette väikse grillimise. Mida muud head veel suvelt tahta.” Loomulikult ei saa Anne üle ega ümber sellest, et ta on vanaema. Kuna ta tütar läks sel kevadel tagasi kooli, tuleb aeg-ajalt ka lapselapse hoidmist ette. “Väikese poisiga koos olla on lõbus ja tore, ta on juba kaheaastane ja meil on temaga koos väga pikad jalutuskäigud kodumetsas. Temaga ma olengi kõige rohkem sporti teinud, tema on selline usin jalutaja, talle meeldib maailma avastada. Meil on mets lähedal, seal oleme kõik juba üle vaadanud, käbide sõda ja kivide sõda pidanud. Tema tahab kangesti kõik prügi kokku korjata, sest ema on õpetanud, et mets peab puhas olema. Kui siis kusagil prügikasti ei ole, on ta väga pahane, et kuhu ta selle panema peab. Temaga on tõesti väga tore,” jutustab uhke vanaema Anne rõõmsalt. “Kunagi ma kudusin ja heegeldasin, aga nüüd ma seda, ausalt, ei tee, ja ega ma teab mis kokkaja ka ole, mul on abikaasa, kes seda väga hästi oskab, seega ma ei sekku. Olen vajadusel talle lihtsalt abitööliseks toidutegemise juures,” mõtiskleb Anne oma päevategemistest rääkides.

Olen loomult orav rattas

Paljudel inimestel on tänapäeval sageli soov mingis eluetapis aeg maha võtta ja lihtsalt olla, kolida maale või kasutada muid mooduseid lõõgastumiseks. Anne Veskis aga töörohkus stressi ei tekita. “Ma ei taha ratta pealt maha tulla, kuhu ma siis minema peaksin? Ja miks?” teatab Anne kindlameelselt. “Mina ei ihka kusagile minna, ma elangi metsas, sinna ma minna ei taha, see on mul omast käest võtta. Ma pole sel aastal isegi puhkama jõudnud, tavaliselt käin abikaasaga kevadel ja suvel, aga sel aastal ei hakanud lõunamaade rahutuste tõttu soojale maale minema. Meil on vaja vaid päikest, merd ja tuult, suuri nõudmisi meil ei ole, aga küllap kord saab see kiire mööda ja siis puhkame. Unistus on Austraaliasse sõita, aga see on praegu veel unistus ja ainult plaan. Loomulikult ma tahaksin natuke puhata, aga see saab tulla siis, kui kõik töö on tehtud. Töö ei saa aga kunagi tehtud, jälle tuleb keegi ja pakub midagi uut ja ma pean selle vastu võtma, olen juba kord selline rahutu hing,” naerab Anne. “Olen orav rattas. Samas on nii, et kuni oled orav rattas, oled trimmis ja elujõudu täis. Mina ei saagi ennast päriselt lõdvaks lasta. Ma olen nii loodud, et kui telefon ei helise, on juba kuri karjas. Ma olen sisemiselt rahutu ega saa lihtsalt lebada ja oodata, ma vajan tegevust, sest mu iseloom on selline.”
Anne ütleb, et päriselt välja lülitada ta ennast ei saa ja see on fakt. “Siis pean end vist päris igaveseks välja lülitama, aga selleks on veel natuke vara.”
Anne arvates on oluline õigel hetkel tajuda, kas sa sobid sinna, kus sa oled, või ei. “Kõik pole loodud lavale – kellel ei ole oidu, kellel ei pea närvid vastu,” kõneleb ilmselt kuulsaim Eesti soost lauljanna noortest staarihakatistest. “Meie kallal ajakirjandus ei võtnud, meil olid muud mured, aga ise tuli ennast suureks laulda, keegi ei aidanud.”
Midagi tegemata Annel karjääri pärast enda sõnul ei jäänud. “Ma ei oska midagi kahetseda. Aeg muutub ja me ise muutume ning õpime, muutume rahulikumaks ja leiame elus uusi külgi. Töö on jah rohkem aega võtnud kui pere ja lapsed, aga see on nii kujunenud ja mis ma siin tagantjärele kahetsen, teen praegu, mis suudan, et oleks ideaalne. Ma ei ole saanud 50% ajast tööl ja 50% ajast perega olla. See kõik kahjuks ei sõltu nüüd ega sõltunud ka varem minust, see polnud lihtsalt võimalik.”

Meil pole kunagi igav

Anne Veski on oma abikaasa Bennoga koos juba 30 aastat. Kuidas see õnnestunud on? Paljud vahetavad tänapäeval ju elukaaslasi sagedamini kui töö- või elukohti. “Ma arvan, et see on igas inimeses endas kinni. Me oleme mõlemad teist korda abielus. Esimesed vitsad saime kätte ja me ei lähe uisapäisa kaklusesse, et kohe uksed kinni ja minekut,” arutleb Anne. “Lihtsalt mõtled natuke kauem, kas tasub igast asjast skandaali üles keerutada. Esimesed aastad sõitsime palju mööda laia Venemaad ja olime ninapidi koos, nii et abikaasa sai kõikjal ja kogu aeg minuga olla. Nüüd ta enam ei viitsi, sest teab, mis töö see on. Samas saame me nii ka teineteisele hingamisruumi anda. Ühtlasi on tekkinud usaldus – ei tule pähegi, et keegi sel ajal midagi hullu korda saadab.” Anne jätkab: “Meil ei ole kunagi igav ja me ei tüüta üksteist. Mu mees pole mingi tallaalune, pigem on tema kodus see, kes mulle peale käratab.”
Anne räägib, et vaatas filmi, kus muu hulgas küsiti, kuidas pikaajalist suhet hoida. Seal vastati, et ka kaklused aitavad. “Kui poleks lahkarvamusi, oleks ju hirmus igav olnud, see on tõsi. Pole vaja kedagi muuta, tuleb vaid õppida teisega koos elama ja hea teises üles leida. Kui plusse on rohkem kui miinuseid, on ju kõik korras.”

Artikli leiate siia klikkides >>