Täna tähistab enda sünnipäeva legendaarne Anne Veski ja sedapuhku meenutame toredaid mõtteid, mida sõbrad ja lähedased tema kohta meenutanud on.

«Toon Annele alati värskeid lilli.»
Anne abikaasa Benno: «Minul on selline harjumus, et toon praktiliselt üle päeva või nii palju, kui ma poes käin, Annele alati värskeid lilli. Naistele ei peaks lilli kinkima ainult naiste- või sünnipäeval, lilli võiks tuua kogu aeg. Anne on väga ilus. Ka ema oli tal selline kena naisterahvas, kes isegi oma vanadel päevadel nägi nooruslik ja särav välja. Samamoodi on tema vend Mati nooruslik – neil on head geenid. Aga kõige enam ma arvan, et kui kodus on kõik korras, siis on ka naise näol see sära olemas! Juulis saab meil koos oldud 35 aastat ja selle aja jooksul pole Anne mind kordagi reetnud. Ma võin alati tema peale loota, tema ei vea mind kunagi alt. Ta on väga aus ja siiras inimene. Mis Annet vihastab? Ikka see, mida tema ise kunagi ei ole, valelikkus ja reetmine teiste inimeste poolt, mida on ka meie elus olnud.»

«Ta on mulle justkui vaimne ema.»

Sõbranna Liis Vilde: «Olen Anne Veski fänn olnud alates kuuendast eluaastast. Hakkasin tema muusikat kuulama, artikleid ajalehtedest välja lõikama ja tema kohta pilte ning muud materjali koguma. Mind võlus väga tema hääl ja muusika, kuid mind lummas ka tema isiksus. Saatsin talle lapsena ka kirju ja õnnitluskaarte. Meie päris tutvus sai alguse 1990ndate aastate alguses, kui käisin keskkoolis ja mu klassiõde mainis, et on Annet näinud dobermanniga koerte näitusel. Ma proovisin juhust, et lähen ka sinna, lootuses, et äkki näengi teda. Võtsin kaasa fotoaparaadi ja Anne Veski pildi, et sellele kindlasti autogrammi küsida. Ja kujutate ette, ta oligi seal! Hiljem hakkasime Annega rohkem läbi käima ja ta kutsus mind ka oma lindistamistele kaasa. Ma olen temalt väga palju õppinud. Ta on mulle justkui vaimne ema. Annega on lihtne suhelda ja ta on teiste inimeste suhtes heatahtlik, ei pressi kellelegi midagi peale, ei nõua midagi, ootab ja annab alati teistele aega. Ta julgeb ka kõiksugustel teemadel rääkida, mistõttu olen tänu temale ka ise avatumaks muutunud. Minul on ta väga palju komplekse ja pingeid maha tõmmanud. Anne on ka väga tolerantne igasuguste inimeste suhtes. Ta ei vali ega paiguta inimesi klassidesse, vaid leiab kõigiga ühise keele. Ta on uskumatult kannatlik, temas valitseb alati stoiline rahu. Näiteks kui me lauatennist mängime, milles Anne, muide, on saanud isegi kategooria, ei lähe ta kunagi hasardiga kaasa ega püüa vastasele «ära teha» teise nõrkusi kasutades. Ta lihtsalt teeb oma mängu ära ja võidab! Kõige enam imetlen ma Anne töökust ja vähenõudlikkust igasuguste mugavuste osas. Ta ei tee teist nägugi keeruliste tingimuste peale, mis muusiku kurnava elustiiliga kaasas käivad, eriti kui sõidetakse pidevalt väljapoole Eestit. Tean, et pikkadel rongisõitudel on ta kasukas maganud, sest rongis on lihtsalt nii külm, ja siis tuleb talle auto vastu ja Anne sõidab otse lavale ning ta särab seal ning mitte keegi ei oska aimatagi, et ta on öö läbi kasukaga rongis külmetanud. Ta on suuteline andma kuus soolokontserti päevas – see näitab tema tohutut jõudu ja vastupidavust.»

«Anne on inimene, kes ei karda kaotada.»

Margit Ossipova, sõbranna: «Anne on erakordne inimene. Kui Moskva tänavatel küsiti Anne Veski kohta erinevaid arvamusi, ütles keegi, et ta tahaks, et tal oleks selline sõber nagu Anne. See pani mind mõtlema, kui tore ta päriselt on. Ta nakatab ümberkaudseid oma hea tuju ja energiaga. Anne suudab alati üllatada. Näiteks sellega, et ta tahaks minna lasketiiru püssi laskma, või lahendab ristsõnade asemel matemaatikaülesandeid või siis saabub öösel kell neli tuurilt, et järgmisel päeval kell kaks jälle välja sõita. Seejuures selgub, et hommikul jõudis ta siiski ka ülemise toa kardinad valmis õmmelda, selle asemel et puhata … Aga pole ju mingi kunst, ütleb Anne ise. Ilmselt heegeldaks ta siiani linikuid, kui tal oleks neid kuhugi panna. Ta teab, kes ta on, mida tahab ja on valmis erinevate avantüüridega kaasa minema. Venemaal osales ta näiteks mingis imelikus võistlussaates, kus pidi ronima ja hüppama, ise üleni roosas kostüümis, «Ringvaates» aga mängis lauatennist. Anne on inimene, kes ei karda kaotada, ja sellepärast tal ilmselt lähebki nii hästi.»

«Anne on hästi enesekindel.»

Nemo bändikaaslane Kersti Madis (Rosenberg): «Meie tutvus sai alguse, kui Anne meile punti tuli, laulsime Nemos koos viis aastat. Mulle meenuvad suured kingalaod, kuhu meid Annega ikka viidi ja kus parim kaup ette toodi. Annest meenub mulle, kuidas ta iga vaba minut heegeldas – tal oli alati mõni kampsun pooleli, ka lindistamistel oli tal heegeldamine kaasas. Oleme Annega mõlemad Kalade tähtkujus ahvid, kuid mingites asjades üsna erinevad. Kui Anne on hästi enesekindel – kui ta on midagi otsustanud, viib ta selle ka kahtlusteta lõpuni –, siis minul selline enesekindlus puudub. Arvan, et siin on suur roll tema abikaasal Bennol, kes on Anne tugisammas. Kala on selline päikesemärk, keda peab toetama, siis võib ta liigutada mägesid. Benno ongi Annet väga palju ärgitanud elus edasi liikuma. Imetlen Anne suurt töövõimet. Tal polnud kunagi probleemi, ükskõik kui vähe ta magada sai, oli Anne hommikuti alati triksis-traksis töövõimeline. Anne ei virise kunagi. Isegi kui talle mõni asi ei meeldi, ei lipsa tal see üle huulte.»

«Tal on eriline aura.»

Sõbranna Katrin Kaasik: «Meie tutvus Anne Veskiga sai alguse kaheksa aastat tagasi. Korraldasin üritust OlympicCasinos ja otsisime esinejat, kes suudaks rahva kaasa haarata ning peole hoo sisse anda. Valisime erinevate artistide vahel ja varasemate ürituste põhjal tundus Anne ideaalne esineja. Mulle tundus, et temas on midagi sellist, mis ei jäta ükskõikseks ühtegi inimest, olenemata tema vanusest, eelistustest või rahvusest. Kui Anne lavale tuli, täitus tantsuplats rahvaga, mis pole kasiinos tavapärane, ja sellist üritust polnud meil ammu olnud. Sealt meie tutvus algaski. Annest kiirgab alati positiivsust ja kindlameelsust. Meil kõigil on oma mured ja probleemid, aga erinevalt eestlaslikust kombest kritiseerida kõike ja kõiki ei kritiseeri Anne kedagi, ta on alati positiivne ja rõõmsameelne. Temaga on alati rõõm kohtuda ja suhelda. Eredalt on mul meeles seik, kui mul oli suurepärane võimalus viibida ühel õhtul Annega koos Horvaatias, kus nad oma mehega puhkasid. Anne kutsus mind nendega õhtut veetma maalilisse väikesesse sadamasse, kus nad oma jahiga viibisid. Minu soovil pandi mängima Anne plaat ja minu üllatuseks märkasin mingi aja pärast, et kaile on kogunenud hulk rahvast, kes Anne muusika saatel tantsisid. Seda nähes tõusis Anne püsti ja esines rahvale live’is, mis omakorda tekitas veel suurema elevuse. Olenemata riigist ja rahvusest on Annes ja tema muusikas midagi sellist, mis meeldib ja võlub rahvast. Midagi sellist nähes saad sa sellest aru. See näitab veel kord, et ta suudab kus iganes igasuguse publiku südame võita, temas on eriline aura, mis mõjub inimestele positiivselt ja teeb igaühe meist veidi paremaks inimeseks.

«Anne teenis taskuraha perekonnaseisuametis klaverisaatjana.»

Galina Litter, Anne pinginaaber: «Oleme Annega tuttavad juba kolmandast eluaastast, mil saabusin vanematega Raplasse, kuna minu isa oli represseeritud. Kahekesi koos käisime Rapla lasteaias, läksime ise ja tulime ise. Anne elas Jõe tn 25, mina Jõe tn 24. Anne perel oli tolle aja mõistes väga suur neljakandiline maja, kus oli suur aed ja kus ma armastasin külas käia. Kuna neil oli ka aiamaa, pidid lapsed peenraid rohima. Anne vend Mati, ilusate heledate lokkidega noormees, eriti ei viitsinud ja keelitas meid rohima, meie muidugi olimegi nõus ka tema kohustused täitma … Anne ema oli hea söögivalmistaja ja küpsetaja, tema õunakook oli lihtne, kiire ja maitsev. Vahel astusime läbi, ema palus õues õunu korjata, seni tegi taina ja varsti oligi kuum kook valmis. Mul ongi siiani alles retsept pealkirjaga «Anne ema õunakook». Aga Anne isa oli suur Eesti entsüklopeedia lugeja ja tema õpetas meile elutarkusi – näiteks soovitas kindlasti sünnitada, kui rasedus peaks saabuma. Kui minu ema oli haiglas, siis kolmandas klassis käimise ajal elasin mõnda aega Anne juures. Tema perekond oli nii abivalmis. Anne oli koolis väga tubli õpilane, ta ütles mulle alati: «Peame hästi õppima, siis lubatakse peole minna.» Rapla kultuurimajas hakkasime tantsupidudel käima juba 15aastaselt, kuigi vanusepiir oli 16. Vanemad noormehed olid hinnatud tantsupartnerid, mõni tehnikumipoiss tervitab tänaseni ja meenutab samuti neid vahvaid aegu. Anne oli noorena väga ilus, ema õmbles talle ise uusi riideid ja viis tütre ka õmblejate juurde. Kooliajal tundus Annele vahel, et tal on ülekaalu, nii kandis ta minu riideid, et «näida saledam», kuna mina olin kõhn sportlane. Nooremates klassides mängisime lauatennist, Anne oli tublim. Aga paarismängus tulime Tamsalus vist isegi Eesti meistriteks. Kuna mina sattusin ajalehe Säde esikaanele, kirjutati kooliajal kirju hoopis mulle. Anne oskas väga hästi heegeldada ja kududa, noorusaja fotodel olevad pluusikesed on ta kõik ise teinud. Olime tublid õpilased, käisime olümpiaadidel, muide koos praeguse Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomerega, laulsime segakooris, koolibändiga Omega sõitsime läbi kogu Eesti. Taskuraha teenis Anne Perekonnaseisuametis klaverisaatjana.

Loe artiklit >>