Mehe kaotusest JA SÕJAST/Kroonika

12. MAI 2022
TEKST SVEN HALJAND
FOTOD ERAKOGU

Läinud nädalal jättis Anne Veski Pärnamäe leinamajas hüvasti oma kalli abikaasa Benno Beltšikoviga. Benno järsult halvenenud tervis oli põhjus, miks diiva ei võtnud seni sõna Ukraina sõja teemal. Avalikkuse surve oli meeletu, kuid Annel oli raske midagi öelda, kui kodus vajas ööpäevaringselt tuge haige abikaasa.

Anne Veski (66) koduväravale, mille avas tavaliselt Benno, tuleb vastu Anne.
Superkokk Bennol oli kombeks juba uksel tagasihoidliku naeratuse saatel külalisele selgitada, mis tal köögis parasjagu käsil on – kas serveerib küpsetatud lõhet, grillkana, böff à la tartar’i või midagi muud maitsvat. Ta küsis alati ka, kas võtame roa kõrvale pitsikese terviserohtu. Täna nii pole. Pole enam kunagi. Anne paneb kohvikannu tulele. Nende kodus on vaikne. Kaminatoa nurgas, kus Benno armastas televiisorit vaadata, püüavad pilku värsked tumepunased roosid. Kaminasimsil on Benno foto ja urn tema tuhaga. “See on mu lemmikpilt Bennost,” lausub Anne vaikselt.
Benno viimane palve Annele edasiseks eluks oli: “Maailm pöörleb edasi. Ära kurvasta, ära kaota oma elurõõmu. Elasime koos kaunid ja lõbusad aastakümned ning ma lähen rahus, kui tean, et sära su silmis ei kustu. Sinu töö on rõõmustada inimesi, nagu sa seda seni oled teinud, ja armastada oma tütart ja lapselapsi. Tean, et sind jäävad toetama sinu parimad sõbrad, kellele olen ka juhtnöörid edasi andnud.”
Annel oli juba ammu sahtlipõhjas valmimist ootav laul “Kurblik maantee”, mille viisistas Ain Tammesson ja sõnad kirjutas Marek Sadam. “Kurblik maantee” sai salvestatud Benno viimasel haiglanädalal, sest siis oli Annel tunne, et on tulnud õige aeg see välja anda. Laul jõuab täna raadiojaamadesse. Anne laeb loo esialgu Youtube’i üles ühe pildiga, aga hiljem valmib ka video. Ta ütleb, et ei ole oma lugudele videoid ammu teinud, kuid nüüd tundis, et seda tuleb teha, sest mõtted, milline see võiks olla, olid juba muutunud selgeks. “Kui nägin telekast õudset vaatepilti Ukraina linna Butša tänavast, millel lebasid sõja ohvrid, jäi see mind kummitama, ja meenus ka lauasahtlis olev lugu,” sõnab Anne. “Samal ajal halvenes Benno tervis järsult, mis tõi jällegi meelde selle avaldamata loo.” Pole teada, kas see mõjutas otseselt, aga Benno tervis läks tõepoolest kehvemaks, kui algas Ukraina sõda. Anne on reisinud koos Bennoga läbi terve Ukraina, andnud korduvalt kontserte linnades, mida näeme uudistes purukspommitatuna. Vaadates päevalilledemaal tehtud laastamistööd ja samas põetades oma kallist abikaasat, ei leidnud Anne sõnu… Neid sõnu, mida ootas avalikkus, ei saanud ta lausuda, sest tal oli raske. Kuidas saakski panna sõnadesse tunded, mida tunned, nähes armastatu elu hääbumas ja hävingut Ukrainas.
“Sõda on üldse kõige õudsem asi, mis maailmas juhtuda võib. Kui sõda Ukrainas puhkes, siis mu käed hakkasid värisema ja mõistus tõrkus aru saamast, kuidas tänapäeval see üldse Euroopas võimalik on. Loomulikult olen ma sõja vastu. Kuidas saab minult üldse küsida, mida ma arvan sõjast?!” imestab Anne. “Võin teile kas või punasega välja kirjutada: Anne Veski on sõja vastu! Ükski normaalne inimene ei saa olla sõja poolt.”

Kas Benno kuulis lugu “Kurblik maantee”?
Kahjuks mitte. Poolikuid lugusid ma tavaliselt ette ei mängi ja pealegi tahtis Benno alati kuulata valmis lugu. Ta kuulas seda mitu korda ja andis siis oma lõpliku hinnangu. See võis olla nii ja naa. Mõni lugu võib esmakuulmisel absoluutselt mitte meeldida, sest sa kuulad siis eriti kriitiliselt, et mida oleks võinud teisiti teha. Kui lased lool nädala või kuu laagerduda ja kuulad seejärel nagu tavakuulaja raadiost, siis tavaliselt leiad, et on täiesti tore lugu. Nagu öeldakse – leiba ei saa süüa kuumalt.

Mis lugu sinu repertuaarist oli Benno lemmik?
Viimastel haigusekuudel armastas ta vaadata mu 40 aasta lavajuubeli tähistamise kontserti Saku Suurhallis, mille toimumise üle ta oli väga uhke. Kuna kontserdi pikkus on televersioonis kaks tundi, siis lõpus, kui tal jõudu vähemaks jäi, armastas ta vaadata mõned aastad tagasi Kroonika korraldatud Eesti Meelelahutusauhindade galal salvestatud laulu “Veel”. Seal võeti mu esitus väga südamlikult vastu, mida on salvestuselt näha – inimeste rõõmsaid nägusid -, ja ta oli väga uhke, et inimesed mind nii siiralt vastu võtsid, tõusid saalis austuse märgiks püsti ja plaksutasid kaasa. Sellistel hetkedel tundis ta, et on oma mänedžeritööd (Benno oli aastaid Anne mänedžer – toim.) hästi teinud.
Benno ärasaatmisel Pärnamäel mängis mu vend Mati klaveril Benno lemmiklugusid mu repertuaarist. See oli tõeliselt kaunis.

Kuidas näed elu ilma Bennota?
Mul oli Benno kõrval mõnus elu, sest kõik kodused tööd olid praktiliselt tema teha. Kahel viimasel aastal see paraku enam nii polnud, aga siis valmistas ta mind ette iseseisvaks eluks.
Te kujutage ette naist rumala näoga maja katlaruumis vaatamas otsa kõikidele erinevatele torudele ja püüdmas aru saada nende toimimise järjekorda – kust kinni, kust lahti. Benno kirjutas iga toru peale, kuidas kinni, kuidas lahti ja kuhu see välja viib. Aitäh talle nende õpetuste eest! Ainult tõeline majaperemees teab oma maja nõrku ja tugevaid külgi. Ta tegi mulle selgeks, kuidas meie maja toimib, ja õnneks on meil ka aastate jooksul välja kujunenud sõbrad ehitusmehed, kes tulevad alati appi kui vaja. Ja õnneks on mul palju sõpru, kes on kogu aeg toeks olnud.
Aga kõige suurem küsimus on mul veel vastuseta – mida teha pikkadel õhtutel üksinda. Üks viimaseid ilusaid õhtuid oli meil Bennoga, kui vaatasime koos kella üheksast õhtul kuni kella kolmeni öösel Netflixist sarja “Rahva teener”, kus on peaosas Ukraina president, geniaalne näitleja Volodõmõr Zelenskõi. Benno oli see, kes nõudis, et vaatame aga ühe seeria veel. See oli viimaseid kordi, kui saime koos südamest naerda, vaatamata tema tervislikule seisundile.
Benno pani mind oma haiguse-aastatel ka söögitegemist õppima. Viimane mu saavutus oli täiesti söödav borš, mis valmis Benno juhtimisel. Ega selle valmistamine polnudki raske, ma lihtsalt ei olnud enne teinud.
Kuna me Bennoga olime kuulnud juhtumitest, kus inimene lahkub ootamatult, jättes abikaasa näiteks ilma pangakaardi PIN-koodita, siis otsustasime juba kümme aastat tagasi minna notari juurde ja ajada korda kõik juriidilised küsimused. Et oleks kindlus – ükskõik kumb meist varem lahkub, tal peab olema võimalik probleemideta edasi elada. Soovitan kõigil nii teha. Lendame me ju kõik lennukiga ja sõidame autoga, nii et sa ei tea ju iial, mis võib juhtuda.
Benno oli kirglik kalamees. Kuna seda teati, siis sisustati meie vaba aega pikkadel gastrollidel ka kalapüügiga. Oma esmaklassilised kalapüügiriistad pärandas ta juba varakult oma kallile naabrimehele Sassile, kellega ta käis koos kalal nii Eestis kui ka Soomes, Rootsis ja Horvaatias.

Mida sa viimastel aastatel Benno kõrval olles tundsid?
Kaks viimast aastat me enam puhkama minna ei saanud, kuna seda ei võimaldanud tema haigus. Tagantjärele võin öelda aitäh koroonapuhangule, mis ei võimaldanud mul teha palju tööd, ja seetõttu sain olla need aastad Benno kõrval. Ei ole halba ilma heata. Õhtuti kell seitse hakkasime vaatama uudiseid ja arutasime läbi kõik maailma asjad. Tal oli lai silmaring ja ka oma seisukoht ühiskonnas toimuva suhtes.

Kuidas Benno leppis teadmisega, et ta lahkub?
Inimene, kellel on parandamatu haigus, lepib sellega paratamatult. Hinges ei taha keegi alla anda. Aga olen kuulnud paljusid ütlemas: ärge jätke mind haiglasse torude alla, kui tegelikult enam lootust ei ole. Tahan öelda suure tänu arstidele, kelle hoole all oli Benno kaks viimast nädalat. Nad tegid kõik, et tema olemist sel ajal kergendada. Aitäh ka kõikidele, kes sotsiaalmeedias mulle kaastunnet avaldasid!

Mida kooselu Bennoga sulle õpetas?
Kannatlikkust. Seda, et ära kunagi kohe vasta. Nagu vanasõnagi ütleb: oota ja mõtle enne kümme korda. Sõna enam tagasi võtta ei saa. Me võime ju praegu mõelda nii, aga nädala pärast teisiti. Tark ei torma. Benno oli hea inimestetundja. Kui tutvusin mõne uue inimesega ja esitlesin teda Bennole, siis oskas ta kohe öelda, mis temast oodata võib ning mille peale peaksin valvas olema. Benno ise võis väljenduda minuga suheldes võõraste kõrvade jaoks liiga robustselt, aga kodus ütles, et sa ju tead, et see kõik on vaht. Ta oli väga impulsiivne inimene ja vahel tulid sõnad kiiremini, kui vaja olnuks. Me olime natuurilt väga erinevad inimesed ja just see meeldis mulle. Jällegi vana tõde – vastandid tõmbuvad. Bennoga ei olnud kunagi igav ja see oligi meie pikaajalise kooselu põhiline garant. Kui edasi filosofeerida: seda pikem on abielu, mida vähem te kodus ninapidi koos istute. Benno andis mulle töö tegemiseks väga palju hingamisruumi ja seda rõõmsam oli taaskohtumine kodus, kus ootas alati kaetud laud ja soojaks köetud saun. Mul oli alati igatsus koju tulla.

Milline oli teie ühine traditsioon, millest jääd puudust tundma?
Me sõitsime igal kevadel ja sügisel, kui oli vähem tööd, paariks nädalaks soojale maale puhkama. Olen õnnelik, et lisaks traditsioonilistele Türgi ja Egiptuse reisidele – olime tüüpilised rannal peesitajad, kes loevad raamatuid – sain ära käia Austraalias, Macaus ja Hongkongis. Samuti olid meil võrratud laevareisid Horvaatia vetes, mida jään igatsema.
Üks suuremaid traditsioone oli aga 12. juunil Benno sünnipäeva tähistamine meie koduaias, kuhu tulid kokku kõik sugulased ja sõbrad. See oli meie tähtsaim suvesündmus. Ma ei oska sõnadega kirjeldada, kui maitsvaid liharoogi Benno koos naabrimees Sassiga valmistas. Need olid rõõmuküllased peod.

Venemaal pole sind unustatud. Kas lähed sinna veel esinema?
Tänavu pidid 10. ja 11. veebruaril toimuma Moskvas minu kontserdid, kuid jälgides rahvusvahelise olukorra pingestumist, otsustasime need ära jätta. Need kontserdid olid planeeritud toimuma kaks aastat tagasi, kuid lükati koroona tõttu pidevalt edasi ja nii need lõpuks sellesse aastasse jõudsid. Kas ma edaspidi hakkan Venemaal esinema, seda näitab aeg. Kui me ei teadnud mõni kuu tagasi, et algab sõda, siis veel vähem teame, mis toimub aasta või kahe pärast. Ma ei ole prohvet. Aga ära iial ütle iial.

Mis puutub autasudesse, mis olen oma pika lauljakarjääri jooksul erinevates riikides kultuurisidemete arendamise ja edendamise eest välja teeninud, siis need on saadud teatud aja kontekstis ja las need sinna ka jäävad.

Millest leiad lohutust?
Lähedaste ja sõprade tugi on suur. Ma olen neile südamest tänulik. Leelo Tungal kirjutas mulle lohutuseks kauni luuletuse:
Võib-olla pole nad kaugel –need meie kõikidest lähemad?
Lahkunu teed on lauged, tema ei tunneta vahemaad –
tema jaoks enam ei kehti maapealsed mõõdupuud.
Numbridki meie jaoks tehti – nende aeg tähendab muud.
Ühine aeg polnud neile lühike ega ka pikk –
oli (ja nüüd on ka meile) armastav igavik.