Diiva ja fänn. Alla meetriste roosidega ei peeta Venemaal sündsaks Anne Veskile läheneda. Foto: Viktor Burkivski

Sooja alla kümne kraadi. Kuldne ingel Peeter-Pauli katedraali tornitipus riivab oma ristiga madalaid pilvi, kus nõrgub pidevat peenikest vihma. Õhus on šašlõkipannide vingu ja taustal esinevad eesti rahvatantsijad. Ehkki tegevus toimub Peterburis rahvaste köökide festivalil, on mul ehe eesti jaanipäeva tunne. «Kurat küll, ma nii armastan seda linna!» tundsin ma taas, kui läinud nädalavahetusel kodanikudiplomaatia aktsiooni «1000 eestlast Peterburis» käigus Peterburis viibisin. Venemaal on kaks pealinna. Moskva, kust valitsetakse deržaavat, ja Peterburi, kultuuripealinn par excellence. Viimane, tõelistele peterburilastele ja ka eestlastele alati Piiterina tuntud linn, on otsast otsani täis kõrgkultuuri ja seda kultuuri, mis tegutseb keldrites ja katustel.

Minu armastus Piiteri vastu tuleb just neilt tänavatelt, kangialustest ja kohvikutest, mida 1980. aastate keskpaigas noore nõukogude hipina tundma õppisin. Piiteri (alternatiiv)kultuur on olnud alati tugevalt võimuvastase hoiakuga, küll aga püüab võim aeg-ajalt end inimnäolisena näidata.

Kui linna asekuberner Aleksandr Govorunov Peeter-Pauli kindluses rahvaste köökide festivalil kuulis, et soome-ugri toitude telgis kokkab Juku-Kalle Raid, avaldas ta kohe soovi selles osaleda. Enne käisid kohal kolm assistenti, kes uurisid, kus on kokamütsid ja ühekordsed plastkindad. «Minu köögis sihukesi asju ei ole!» kuulutas Raid ja tõmbas mahvi sigaretist – sest tema köögis nimelt suitsetatakse.

Nii kääris Govorunov pintsakuvarrukad üles ja asus hakklihatainast sõtkuma. Vahepeal segas Raid talle Rahvaste Sõpruse nimelise kokteili: vahekorras 1:1 Vana Tallinn ja Vene viin. Ehkki assistendid üritasid rinnaga vahele trügida, et asekubernerile ei tohi alkoholi pakkuda, teatas Raid: «Minu köök, minu reeglid. Kui napsu ei võta, siis liha ei saa.» Ametnikule paistis kokteil mekkivat.
Selliseid lugusid on Piiter täis. Ametliku lahtiütluse korras tunnistan, et omal ajal rääkis just allakirjutanu siis teismelisele Juku-Kallele lugusid Piiteri hipikohvikutest ja põrandaalustest kontsertidest. Nii näiteks sai omal ajal Boriss Grebenštšikoviga (kuulsa Akvariumi liider) pärast salajast kontserti linnalähedases lagunenud kultuurimajas õlut joodud ja maailma asju arutatud.

Neile radadele viis nüüdseks vana Piiteri-hunt Raid laupäeval sadakond eestlast. Toimus ekskursioon underground-Piiteri kultuspaiku mööda, mis algas omaaegse kuulsa dissidentide püstijalabaari Saigon välise vaatlusega (nüüd on seal Radissoni hotell) Nevski ja Vladmirski prospekti nurgal. KGB ei pannud seda kinni vaid seetõttu, et nii olid vastalised kenasti ühes kohas koos. «Me kõik oleme pärit Saigonist,» nagu ütles Grebenštšikov.

Edasi viis tee läbi kuulsa nonkonformistliku kunsti keskuse aadressil Puškinskaja 10, mis on nii nonkonformistlik, et kunagi ei tea, kas ja mis seal parasjagu avatud. Läbi Vassili saarel asuva trammimuuseumi – aga tramm ja Piiteri kultuur on tihedalt põimunud, võtke kasvõi ansambel Kino lugu «Videli notš» – jõudsimegi Kamtšatkale. See on katlamaja, kus Viktor Tsoi ja teised vene vastukultuuriheerosed katlakütjatena töötasid (kuula ka Kino lugu «Kamtšatka»). Nüüd asub seal memoriaal-baar-pühamu-kontserdisaal ja kogu Venemaalt sõidavad fännid oma austust avaldama. Samas on koguni Tsoi-nimeline põiktänav, aga seal pole kunagi silti – järjekordne Vladivostokist tulnud fänn kruvis selle maha ja lohistas oma kogusse.

Selleks ajaks oli lausvihma ja kilomeetritepikkuse rännaku koostoimel ekskursiooni alustanud eestlasest järel käputäis, aga sellegipoolest nägi Kamtšatka avastamine välja nii, nagu oleks Levist Välja või Valli baari toodud bussitäis jaapani turiste. Järgnes väljumine alternatiivkultuuriruumist ofitsiaalsete vastuvõttude tärgeldatud maailma.

«Пoра-пoра-пoрадуемся на своём веку!» kuulutas Mihhail Bojarski kultuuridessandi VIP-kontserdil Vene etnograafiamuuseumi marmorsaalis sama päeva õhtul. Ehkki see imposantne saal on leebelt öeldes jubeda akustikaga, iga heli peegeldub sajakordselt vastu ning jääbki sammaste vahele ekslema, kaalus helilise õuduse üles ülev meeleolu ning rahvastevaheline sõprus. Bojarskit embasid eeskätt selle vanuserühma daamide leekivad pilgud, kes mäletavad tema kangelastegusid kolmest musketärist ja võitmatust d’Artagnanist rääkivas 1978. aasta filmis.

Bojarskil endal polnud muide aimugi, mis üritusel ta esines. «Ah et 1000 eestlast Peterburis? Ei no väga tore!» kommenteeris ta pärast esinemist.

Anne Veski, Tanel Padari ja The Suni, Narva Avenue ja saarlaste Silja esinemine toimus üsna meie Rock Café sarnases klubis A2 Green Hall linna Petrogradi poolel. Padari geneeriline rokk tantsuplatsi just tihedalt ei täitnud. Ja siis tuli Anne. Ah, Anne Veski ja Venemaa! Tõeline diiva! Suhtleb sujuvalt publikuga eesti ja vene keeles, repertuaar muidugi ka pooleks mõlemas keeles. Lavale lendasid meetrised roosid.

«See on mu elu kõige õnnelikum päev!» sädistas õbluke pooleteistmeetrine venelanna pärast seda, kui oli hiiglasekasvu eesti pottsepa tantsule rebinud. «Ma olen Anne fänn surmani!» teatas ta igale ettesattunud eestlasele ja kohe selle järel: «Kuule, ega sul üht suitsu ei ole?»

Aktsioonis «1000 eestlast Peterburis» osalejad viis sinna erirong, pardal igasugused kultuuritegelased ja -ajakirjanikud. Paljud neist polnud viimaste kümnendite jooksul üldse Piiterit külastanud, mõned isegi mitte kunagi. Selles aspektis täitis Meelis Kubitsa organiseeritud kultuuridessant oma eesmärki sajaprotsendiliselt.

Oli aeg, mil maailma suurim Eesti linn oli ühtlasi Vene impeeriumi pealinn. Köler, Adamson, Härma, Lüdig, Tobias, Türnpu ja teised panid Peterburis õppides ja töötades aluse Eesti akadeemilisele kultuuriloole. Eesti kõrgkultuuri saatkond Peterburis on mõistagi Jaani kirik, kus toimusid Aivar Sõerdi orelikontsert, Saaremaa meeskoori, Tallinna Muusikakooli, Püha Vaimu kiriku koori, Peterburi Eesti Kultuuriseltsi ja Jaani koguduse segakoori ja teiste kontserdid, samuti Georg Otsale pühendatud õhtu, mille käigus esitleti Kulle Raigi raamatut «Mister X. Georg Otsa elu». Ots on Venemaal endiselt laulev jumal.

Kultuuridessantnikud tutvusid Maria teatri uue hoone lavataguste ruumidega, kuhu külastajaid ju tavaliselt ei lasta. Kuulsate Fabergé munade looja Carl Fabergé isa Gustav on pärit Pärnust. Šuvalovi lossis Fontanka kaldpealsel asuvas Fabergé muuseumis (peatrepil seistes tekib tunne, et oled ise hiigelmuna sisemuses) võis maailmakuulsa juveelieksperdi Valentin Skurlovi käest otse uurida, milline kana ikkagi on võimeline selliseid mune munema. Jussupovi lossis selgitati vahakujude vahendusel ametlikku versiooni Rasputini atentaadile eelnenud õhtust.

Ma armastan Piiterit. Tingimusteta ja kogu südamest ning soovitan tungivalt kõigil lugejatel juba sel suvel sinna sõita. Vähem kui 400 kilomeetrit, bussisõit on häbitult odav ja ainus põhjus suurepärast reisi edasi lükata on laiskus Vene viisa ajamisel. Sõita tasub seda enam, et Vene rubla kurss võimaldab eestlase end praegu Piiteris tunda nagu soomlane 1990. aastate Tallinnas.

Osaliselt toetas sõitu Peterburi Meelis Kubitsa aktsioon «1000 eestlast Peterburis».

Loe artiklit siia klikkides >>