Täna sünnipäeva tähistav Anne Veski on elus andnud sadu, kui mitte tuhandeid pikki intervjuusid. Pole ka ime – on ju lauljanna olnud alati suhtlusaldis ja ajakirjanike vastu sõbralik. Mida aga vastab armastatud lauljanna siis, kui paluda tal end iseloomustada lühidalt, vaid kümne fakti abil?

• Minu lemmiklilled on gerberad. Tegelikult meeldivad mulle kõik need lilled, mis tuuakse südamest. Nii elab mõni lill toas nädala ja mõni võib juba järgmisel päeval närbuda.
• Minu lemmiksöök on abikaasa tehtud ahjukartulid. Benno kuulsate ahjukartulite retsept on järgmine: suured kartulid tuleb lõigata pooleks, mõni isegi kolmeks, ja panna soolase veega keema. Keeduvette käib veel palju hakitud küüslauku. Kartulid tuleb keeta poolpehmeks, siis jäävad need mahlakad. Edasi tuleb määrida ahjupann hanerasvaga (kui seda ei ole, võib ka võiga) ja panna kartulid kohe kuumalt peale. Siis võiks need üle tupsutada hanerasva või võiga ja ahju panna. Välja peab need võtma siis, kui on pisut, kuid mitte väga pruuniks läinud.
• Minu lemmiktegevus peale laulmise on käsitöö. Mulle meeldib heegeldada ja kududa. Vanasti nokitsesin ikka palju rohkem.
• Minu salajane ilunipp on saun ja mesi. Mulle meeldib saunas käia ning mee ja soola protseduure teha. Samuti on mul viimased kümme aastat oma kindel kosmeetik, kelle juures aeg-ajalt käin.
• Mu kõigi aegade lemmikesinemiskostüüm oli üks roosa frakk, mis lagunes lõpuks mulle selga ära. Selle õmbles Tallinna moemaja ja kandsin selle nii läbi, et seda lihtsalt polnud võimalik enam kanda.
• Mu esimene pöörane armumine oli keskkoolipäevil. See poiss ei vaadanud mind üldse. Mäletan, et ükskord, kui ta minust mööda läks, siis mu süda nii põksus, et äkki ta nüüd heidab pilgu mu peale, aga ei miskit, ta ei vaadanudki.
• Ma usun saatusemärkidesse. Elu saadab pidevalt märguandeid. Näiteks praegu (intervjuu ajal − toim.) on mul hääl ära, mis tähendab, et tuleb pisut töötempot maha võtta ja puhata.
• Ma ei kavatse oma soengut enam iial muuta. Olen kunagi ka juuksepikendusi proovinud. Oi, need olid mu peas nii koledad. Ja hobusesabaga olen olnud, see mulle ka kindlasti enam ei sobi. Elu jooksul olen katsetanud juustega erinevaid asju, kuid lõpuks olen ikka tulnud tagasi selle sama juurde, mis mulle kõige paremini sobib. Las olla igal lauljal oma väike firmamärk.
• Mu suurim lavahirm on mõni auk, kuhu konts kinni jääb. Kui on tikk-kontsad jalas, on kindel, et leiad laval selle ainsa augu, kuhu konts kinni jääb. Ja siis on sul vaja liikuda, aga sa ei saa liikuda. Mulle meenub, kuidas ühel korral tuli king lavale maha jätt a. Õnneks olin üleni prožektorite valguses ja välja paistis ainult nägu. Hõljusin lavalt minema nii, et keegi ei saanud mu kingaprohmakast arugi.
• Naeran alati, kui vähki söön. Sellega on seotud üks naljakas lugu. Nimelt oli kallis abikaasa alati minuga kaugetel kontserttuuridel kaasas. Ükskord, kui viibisime ühes toredas Valgevene linnas, aeti mu härra hommikul kell viis üles ja hotelli ukse taga seisis tore miilitsakaplan, kes kutsus Benno välja «asja arutama». Ta küsis: «Kuule, kas sa vähki tahad?» Võetigi siis kaks miilitsapoissi veel kaasa ja mindi jõe äärde siniste trussikute väel vähki püüdma. Mitu tundi hiljem aeti mind ka üles ja nii me siis sõimegi hommikul kell seitse kõik koos vähki. Ja nüüd ongi nii, et alati, kui vähki sööme, tulevad meile meelde sinistes aluspükstes miilitsad, kes kell viis hommikul meile vähki püüdsid!

Loe artiklit >>