Webbyt
Webbyt
 
 
 
 
 

 

 

 

Kutsu esinema

 

 

   
 
Uudised / Artiklid
Prindi Sisukaart
 
 

Veskiga Venemaal / Postimees Arter

23.02.2007

Postimees Arter
Tekst: Verni Leivak
 

 

Kes, mis, kus?
Millal: 6. veebruar 2007
Üritus: Anne Veski benefiss
Koht: Moskva, Estraaditeater
Osalevad: Jossif Kobzon, Lev Leštšenko, Sergei Penkin, Irina Ponarovskaja, Aleksei Glõzin, Igor Korneljuk, ansamblid Samotsvetõ ja Premjer-Ministr, Igor Nadžijev, Jekaterina Šavrina, Anton Makarski jpt

«Mina olen rahu ja hea tahte saadik – ei tee sugugi halba, kui kaks naaberriiki hästi läbi saavad. Ja võid selle lause punasega alla kriipsutada!» pahvatab Anne Veski pool tundi enne soolokontserti Moskva Estraaditeatris.

Moskva pisaraid ei usu. Isegi veebruarikuine Moskva mitte. Teel üle suure kivisilla, millest vasakule jäävad Kremli müürid, peksab lumine tuul jäiseid helbeid vastu vahtimist ning meelitab tahtmatult pisaradki välja. Kell on viis läbi, hämardub, jõepinda katavad suured jääkamakad, ja Estraaditeater, kus paari tunni pärast algab primadonna Anne Veski soolokontsert, särab kutsuvates tuledes.

«Benefiss A. Veski» – nõnda on kirjas maja külge kinnitatud reklaamtahvlil. Metroojaamade punakirevad plakatid kutsuvad samuti kontserdile, kuid paraku juba hilinenult – piletid, mis maksavad keskmiselt 5000 rubla (2200 Eesti krooni), on ammu läbi müüdud. Kõige kallimad ehk kogu teise rea ostis varem Eestis ilma teinud ärimees Leonid Apananski.

Ametikäigu väljakutsuvalt meigitud silmnäo ja pealaele kuhjatud soenguga valvuritädi uurib välismaiseid töötõendeid nagu imet, võrdleb etteantud nimekirjaga ning lubab siis lahkesti edasi.

Kuid kohe tuleb sahmakas klassikat: teatrimajale kohaselt osutab häälekat vastupanu lapiga vehkiv koristajamutt, kelle arvates pole me jalgu lumest piisavalt puhtaks trampinud, ning sajatamine kostab korruseid kõrgemalegi.

Kaoseteooria praktikas

Üleval käib meeletu askeldamine. Kuna benefissi salvestab kanal TV Tsentr, veetakse kaableid, paigaldatakse kaameraid ja kõik kokku meenutab üht suurt tohuvabohu. Kaoseteooria peab siin vist täiesti paika.

«Tere! Keda ma näen!» kõlab äkitselt ülevaltpoolt sulaselges eesti keeles Anne reibas hääl.

Ta on Estraaditeatris juba kella kolmest saati ja nii nagu arvas, nõnda oligi: «Aparatuuri polnud lavale valmis pandud. Sajaprotsendiliselt on alati nii, olgu siis Eestis või Venemaal või kus maailma otsas. Alati kõik venib!»

«Siin on tavaline, et enne kontserti käib metsik jahu, tundub, et ei tea, kuidas läheb. Aga kõik läheb alati ideaalselt. Naljakas!» itsitab Anne klahvpillimängija Ain Tammesson.

Kui kontserdile kaasa lööma kutsutud paarkümmend Venemaa staari pesitsevad teise korruse garderoobides, siis Anne tuleb kolmandalt – tema jagab tuba riigiduuma saadiku Jossif Kobzoniga.

Olgu öeldud, et kõik külalistähed esinevad täiesti tasuta. Sest kui näiteks Kobzonil tuleb sarnane üritus, on sinna ka Veski oodatud. Käsi peseb kätt, ja teleekraanile pääsemisest on iga artist huvitatud.

«Artistid, kes kaasa löövad, on mu sõbrad, kellega kunagi koos esinetud,» seletab Anne. «Aga ega need pole KÕIK sõbrad. Paljud on esinemistega kinni ja teisalt ei saa ka liiga palju sõpru kutsuda, see on ju MINU kontsert. Ei saa nii, et on sada külalist ja igaüks laulab ühe laulu,» räägib ta kiirustades.

Ükski artist pole proovi saabunud, kõik ilmuvad viimasel minutil. Nagu tavaliselt.

Üles, alla või «ananass»

Anne varjab meisterlikult rambipalavikku, mida tahtmatult hoiab üleval ka teda varjuna saatev telejaama Pervõi Kanal kaameramees, kes staari lavatagust elu tõsielusaate jaoks jäädvustab.

«Kui minul oleks kontsert, oleksin tema asemel juba ammu näost roheline,» imetleb Anne raudset närvi lauljast helilooja Igor Korneljuk. «No vaadake teda – aina naeratab, rahulikult ja ilusasti! Vapustav! Meie ajal olla sellise iseloomuga – imetlusväärne!»

Moskvas veedetud väheste tundide jooksul on Anne jõudnud kohtuda Eesti saatkonnas töötava tütre Kerliga ning istuda juuksuritoolis. Laulja ihujuuksuri ametit peab Sergei Malõgin, üks kahest tantsupoisist, kelle arvates on Anne nagu alati – rahu ise. «Isegi tukastas vahepeal,» mainib Sergei. Noormehe sõnul on tal kerge Annele soengut teha, sest teineteisemõistmisega probleeme pole. Variante olevat kolm: keerata juuksed üles- või allapoole või moodustada «ananass».

«Vahel ta tujutseb ka, ütleb, et ükski soeng ei sobi. Mina siis vastu, et Anitška, ära pabista, see mõjub ju juustele... Kui ta rahuneb, siis on ka soenguga kõik korras, juuksed langevad kohe alla ja pole enam turris!»

Miks on kontserdi nimeks «Armastusega Venemaa vastu»?

«Aga miks ka mitte?» kostab Anne, sättides juba end grimmitooli. «Iga nime puhul võib küsida, miks just nii või miks just naa. Sellepärast, et olen aastaid Venemaal tööd teinud ja järelikult on mul soojad tunded selle maa vastu. Ükskõik, mida kodused poliitikud selle kohta ütlevad!»

Hetk hiljem koputab garderoobiuksele Ain Tammesson: «Teeme proovi!»

«Jälgi mängu!» soovitab Anne toolilt tõustes ja kavalalt naeratades.

Estraaditeatri punase kaleviga kaetud toolidega saal on mälestustest tiine. Ei möödu pea ühtki õhtut, mil aastakümneid Moskva ühes prestiižsemas-soliidsemas esinemiskohas kontserti või etendust ei toimu. Aastal 1981 tegi sel laval esimesed sammud ka ansambli Vitamiin solist Anne Veski.

Nüüd toretsevad Vitamiini asemel lava keskel suurte valgete tähtedega kaks sõna – Anne ja Veski. Taamal siravad elektrilambitähed, maagiliselt helgivad lava ilmestavad suured neoonsilindrid.

Pillimehed võtavad proovis üles avaloo – Sven Lõhmuse paljutähendava pealkirjaga «Zvezda». Anne teeb pöidlaga žesti: heliga on kõik OK. Samal ajal sätitakse prožektoreid, kopsitakse midagi, tassitakse paaniliselt kaableid ning saali lisatoole.

«Ain, PROOVI pane mingi aeglane lugu!»

«Ain, pane nüüd «Nenagljadnaja»!»

Saali kohal sõuab kaks kraanat, lae all trossidel tuhiseb pisike ämblik, siis veel kaks käsikaamerameest laval, lisaks saali eri osades kümmekond statiivil aparaati. Vägev!

Lugusid seepidest

Veski lõpetab ja suundub taas garderoobi. Sinna on vahepeal põiganud tema endine administraator, praegu Kanadas elav Leonid Pevzner, üheskoos meenutatakse olnut. «Tjumenis viidi artiste kaubaladudesse, võtsime kastide viisi Jaapani seepi, pesin sellega viisteist aastat!» lõkerdab Anne naerda. Õige aeg pisut lõõgastuda.

«Alles paar aastat tagasi sai otsa. Ja siis tõime sealt veel kolm jalgratast, pesumasinaid ja ma ei tea, mida,» lisab abikaasa Benno.

«Mikrolaineahjusid,» mäletab Leonid.

«Ja Vietnamist – kurat, saime ainult päevaraha, aga kõik ootavad ju kodus nänni. Võtsime siis mahamüümiseks kaasa hästilõhnavat roosat maasikaseepi, meid oli 16 inimest, igaüks sada seepi. Ja mitte kellelgi polnud neid seepe vaja! Viimasel päeval said meie kaks saatjat – Tõn ja Nõi –, kõik endale. Tuhat seepi! Siiani vist pesevad,» naerab Benno.

Aeg ei oota – Anne kupatab kõik mehed välja, et passida selga esimest lavakostüümi.

Kostümeerijaks, muide, on tema tõmmuma tantsupoisi Vladimir Vorobjovi abikaasa Marina, kes viimaseid kuid teise lapse ootel. Esiklapse, kes emme-issiga Estraaditeatris kaasas, nimi on täiesti mittejuhuslikult Anne.

Valmisolek nr 1

Teisele korrusele on vahepeal kogunenud kümmekond fotograafi ja kaamerameest, lisaks ajakirjanikke, kes kõik staare jahtima-pildistama saabunud. Hommikuprogrammi lühiintervjuude jaoks püütakse neid otse garderoobide vastas, et esitada küsimusi à la mis värvi on armastus. Ja mitte keegi, ükskõik kui suure tähega tegu, ei tea, mida tähendab liislassilik pirtsutamine.

Anne saabub kuidagi äraseletatud näoga ja jääb äkitselt vait, silmad pärani nagu tõllarattad. «Ole tugev!» suudan vaid öelda, ja välklambid aina sähvivad. «Nüüd satud Vene pressi!» ütleb Anne. Kogub end siis hetke, ütleb iseendale: «Gotovnost nomer odin!», ning astub eesriidetagusesse hämarusse. Dekoratsioonide ja mingite kastide vahele keskenduma.

Seda hetkeni, mil äsja akside vahel kolm ristimärki ette tagunud naisteadustaja paatoslik hääl kuulutab: «Täna on meie kõigi jaoks suur pidupäev. Teile esineb programmiga «Armastusega Venemaa vastu» tõeliselt kuum Eesti naine, Eesti teeneline kunstnik Anne Veski!!!»

Kolm ja pool tundi kestev show algab. Vaheajata.

Benno piilub lavale, hoides poolt käelaba näo ees. Kontserdi juht, teismeliserõivastes 60-aastane beib, üritab inimesi rämehäälselt eesriiete vahelt ära ajada, kuid põrkub Benno hävitava pilgu ees tagasi.

Pärast kolmandat laulu kingitakse Annele esimene, uhkesse roosasse kilesse pakitud lillekimp, esimesed braavohüüded kostavad lava taha pärast viiendat laulu. Eestikeelse «Jätke võtmed väljapoole» saatel lööb rahvas üksmeelselt käsi kokku, lõpulaul «Druzja» toob lavale ka kõik külalisesinejad. Rahvas seisab püsti ning saali langevad punased õhupallid.

Lilleuputus

«Kaua kontsert kestis?» küsib Anne garderoobi naastes. Lõpp saabus täpselt õigel ajal – nimelt peavad artistid, kelle etteasted Estraaditeatris üle poole üheteistkümne venivad, maksma majaühistule iga ületatud minuti eest 100 dollarit trahvi.

Garderoob lausa upub lilledesse. Tohutuid kimpe aitavad juba teatri ees ootava valge limusiini pagasiruumi tassida viis meest ning see saab pilgeni õisi täis. Kasukasse mähkunud Anne jagab pool tundi vinges talveilmas oodanud austajatele autogramme, mõned neist tungivad hiljem isegi limusse. «Anja! Anitška!» hüüavad anuvate häältega.

Limusiin sahiseb läbi Moskva öö restorani Hmel poole.

Teised Annest

Igor Korneljuk helilooja

«Anne oli esimene professionaal, kes minu muusikat esitama hakkas.

Kõik algas lihtsalt. Annel oli Leningradis kontsert ja mina otsustasin ligi astuda ning oma laule esitleda. Nii kui ilmusin, astus ette Benno ning teatas, et nad kiirustavad rongile. Mina aga ei jätnud jonni. Ja nii see läks, esimene, teine, kolmas, neljas, viies... Aga teie rong?! Pole midagi, mängi veel, vastasid nemad, küll jõuame!

Nädala pärast olin Tallinnas ja asusime Annega tööle. Ei mäleta tema halba tuju, ta ei näita seda välja.»

Aleksei Glõzin laulja

«Anne on tõeline naine. Tean, mida räägin, sest tunnen teda aastaid. Kord pidime komsomoli lähetusega isegi koos USAsse sõitma... Kahetsen siiani, et mul oli tookord liiga tihe kontserdigraafik.

Tean, et ta on vapustav perenaine ja abikaasa, kes suisa olemuslikult peegeldab naiselikku alget. Võltsi paatoseta kinnitan: ta on inimene, kes siira lugupidamise ära teeninud ning väärt kandma nimetust staar, ehkki see sõna on tänapäeval ära rikutud.»

Jossif Kobzon riigitegelane ja laulja

«Mille poolest eristub Anne oma kolleegidest – selle poolest, et ta pole iial põdenud staarihaigust, jäänud alati tagasihoidlikuks. Tema jaoks pole iial olnud oluline kusagil seltskonnas silma paista ning kõigil on suul olnud vaid üks küsimus: milleks teeselda tagasihoidlikku? Aga ta ongi selline – tagasihoidlik ja oma meest armastav naine. Tavaline inimene! Ja laulud on tal head.»

www.anneveski.com >>> Manager: Benno Beltšikov: +372 50 98 856 Free website - Webbyt
 
 
Free website - Webbyt