Anne Veski pärast otsesaadet: las Jaak Joala jäädagi küsimärgiks – see on palju huvitavam kui olla n-ö läbiloetud raamat

30.09.2014

Liina Ristoja
www.Publik.ee

Delfi Publik tabas telefonitsi Anne Veski, kes oli äsja üles astunud Venemaal kümnete miljonite televaatajateni jõudnud telekanali Rossija 1 otse-saates Moskvast, kus mälestati lahkunud lauljat Jaak Joalat, kes oli omal ajal teadupärast Nõukogude Liidus suur staar ning tänaseni ülistatud kui legendaarne estraaditäht.
Jutusaates, kuhu lisaks Veskile olid Eestist lennutatud veel teleajakirjanik Andres Raid ning Eesti Ekspressi ajakirjanik Viktoria Ladõnskaja (kes aitas telemeeskonnal saadet toimetada-tõlkida), asuti vaheldumisi meenutustega aasima suurima intriigi ümber, mis Venemaal Joala elus ja karjääris aset leidis: tema eemaletõmbumine muusikaärist oma karjääri tipul, eraldumine avalikkusest ning, et lisada poliitilist vürtsi, tema pahameel Eesti võimude suhtes, kes talle Nõukogude Liidus saavutatud suurt menu liidu purunemisaastail pahaks panid. Siit püstitati ka saate suurim küsimus, mida saatejuht ette ja taha korrutas: “Mis oli see tragöödia, mis murdis suure muusiku: oli see isiklik või oli see poliitiline?” Ka valitud arhiivimaterjalid ning Joala repliigid, mis eetrisse lasti, näisid toetavat mingit sügavat konflikti, mis oli aimatavalt seotud tagakiusamisega oma koduriigi võimude poolt.

“Igal saate puhul paneb saatejuht intriigi püsti, mida ta jägib, et olemas oleks,” sõnas Veski, jagades muljeid saatest, kus lõpuks jõuti siiski saatekülaliste ja arhiivikaadrite abil järeldusele, et Joala lihtsalt ei tahtnud enam laulda. “Pärast me veel rääkisime ja jõudsime seisukohale, et Jaak, kui ta sellise otsuse tegi – ma ise ei olnudki selle peale niimoodi mõelnud, aga nüüd selle saate käigus jälgisin seda mõttelõnga ja väljaütlemisi – siis võibolla ta tõesti otsustaski lihtsalt, et ta ei taha rohkem laulda. Kuigi me kõik tahtsime, et ta oleks laulnud ja sellepärast ka ise küsisime, et “miks sa ei laula?”. Aga võibolla ta tõesti ei tahtnud laulda?” sõnas Veski.

“Las igale inimesele jääb elus oma valik ja las ta jääbki küsimusmärgiks. Seda huvitavam on ta kuulajaskonnale. Või üldse – kui sa ikka päris põhjani ei suuda teist inimest mõista, siis ta jääbki sulle küsimusmärgiks. Küsimusmärk on palju huvitavam kui see, kui sa oled – nagu öeldakse – läbiloetud raamat. On selge kõigile Ast Zni,” leidis ta.

Saate lõpus tõusis kogu saal püsti ning plaksutas lahkunud lauljale. Mis emotsioonid saatestuudios valitsesid? “Jaagu laulud olid ikka väga ilusad ja on siiamaani. Aeg ja kombed muutuvad, aga laulud jäävad. Tema imeilus hääl ei kao kuskile ja sellele kõik ikkagi lõpuks plaksutasid,” sõnas Veski. Ometi jäi siiski õhku ka väike solvumisnoot. “Ta jättis ise meid endast ilma – see on nagu…väike pahandus temale,” valis Veski sõnu, avaldades lootust, et väljendab ennast arusaadavalt. “Miks ta nii tegi? Ta oleks võinud ju laulda siiamaani. Inimesed on hinges pahased. Kõik oleks tahtnud, et ta oleks kauem laulnud. Väike solvumine inimeste poolt,” püüdis ta selgitada, kuidas publik ennast vaatamata suurele armastusele Jaak Joala vastu siiski hingepõhjas väikest nördimust tunneb.

Ka saatest käis läbi, justkui oleks Joala tüdinud estraadimuusikast, mida rahvas tema esituses nii väga hindas. Veski sõnastas selle mõtte siiski ümber: “Ei-ei! Ta ei ole kordagi öelnud, et ta ei sallinud neid laule, mida ta laulis. Mina sain aru, et ta laulis lihtsalt liiga palju ja liiga tihti. Sel ajal me tegime tõesti kolm-neli kontserti päevas. Sellest võib inimene ära väsida. Olen ka ise selle kõik üle elanud, nii et ma tean, mis tunne see on, kui oled nagu tühjakspigistatud sidrun. Võibolla sellisel hullul hetkel ta tegigi otsuse, et ta enam esineda ei taha.”

“Ei ole välistatud, et ta võis seda kunagi hiljem ka kahetseda, aga siis oli juba võibolla hilja,” lisas ta.
Artikli leiad siia klikkides >>