Webbyt
Webbyt
 
 
 
 
 

 
 
  AVALEHT
  Uudised / Artiklid

 

 

Kutsu esinema
CD-2018

 

 

   
 
Uudised / Artiklid
Prindi Sisukaart
 
 

Anne Veski elu kalamehe kõrval / Kalale ÕL

12.05.2020

kalale.ohtuleht.ee
Tekst: Margo Pajuste
Fotod: Aivar Kullamaa, erakogu
 

„Hilja õhtul tuleb mees töölt ja läheb hommikul kell neli kalale!“

„Nõukogude ajal, kui mitte keegi välismaal ei käinud, sai Veski Soome. Mida ma sealt ostsin? Mehele lante, endale kõrvarõngad!“ naerab Anne.
Anne Veski aastad on möödunud kirglikust kalamehest abikaasa Benno kõrval pigem toetaja ja kaasaelaja rollis. Ent ka Anne ise on kalal käinud. Esimest enda püütud kala mäletab ta seniajani. „Me püüdsime Raplas jõest käega lutsu,“ ütleb Anne. „Vennas käis poistega seal toimetamas ja nad võtsid minu ka kaasa. Järgmine kalamehe kogemus oli, kui käisime isaga jõel. Mina püüdsin õngega ja sain kala ka otsa. Siis ma karjusin täiest kõrist üle terve küla, sest ma ei julgenud ise kala õnge otsast ära võtta. Isa aitas."
Benno suutis Annet oma kalamehekirega korralikult üllatada. „Hilja õhtul tuleb mees töölt ja läheb hommikul kell neli kalale,“ meenutab Anne oma hämmingut. „Noored inimesed, äsja olime tuttavaks saanud ... Mina, noor daam, ei saanud aru, mis toimub?!“
„Töötasin siis restoranis, aga need olid vanasti maast laeni suitsu täis,“ selgitab Benno. „Juba füüsiliselt oli vaja minna loodusesse värsket õhku hingama. Kalapüük ka muidugi. Vihterpalus käisime tollal sageli, kala oli palju ja meil piirivalve eriload. Seal olid nii ilusad hommikud, udu ja pardid ... Inimene vajab selliseid asju argielu kompenseerimiseks.“
 
KOER VIIB KODUST VÄLJA.
„Loodusesse mineku vajadus on mul alati olnud,“ ütleb Anne. „Ma nii palju kalamees ei ole,aga meil olid dobermannid ja nendega olen 15 aastat iga päev mööda metsi kolanud. Tead ju ise, kui sul on koer, siis tulgu taevast tuld või tõrva, ikka lähed välja. Meie maja ümber olid veel paarkümmend aastat tagasi suured metsad, nüüd on kõik täis ehitatud.“
„Praegu ei saa siin koera pidadagi – käib rihma otsas ja suukorv peas, no mis elu see talle on,“ nendib ka Benno. Ja nii Anne ja Benno täna enam koeri ei peagi.
„Vana Rannamõisa tee ja uue tee vahel lesisid alailma kitsed kõrges rohus,“ meenutab Anne. „Kui lasid koera rihma otsast jooksma, siis tõusis terve kari äkitselt püsti. Dobermann pani rõõmsal meelel järele, aga läks vaid natuke aega, kuni taipas, et ega ta neid kätte ei saa. Järgmisel korral vaatas neid ainult uhke pilguga, et pole mul teid vajagi.“
Anne räägib, kuidas siinsamas kivikangrus keset põllusiilu elas terve pesakond rebaseid. Ja kuidas põder hüppas nagu muuseas üle Tallinna Aiandussovhoosi aiandi kahemeetrise aia: „Imeilus õhulend! Nii graatsiline, ja nii kõrgelt, uskumatu!“
 
ELU ÄREVAIMAD HETKED.
Anne seni põnevaimas loodusega seotud seikluses oli samuti peaosaliseks põder. „Lähen koeraga jalutama. Vabaõhumuuseumi võrkaia ja järgmise aia vahelt viib paari meetri laiune käik mere äärde,“ jutustab ta. „Nagu ikka, lasin koera lahti, sest seal ei käinud mitte keegi. Koer pani ees mere poole. Järgmine hetk vaatan, koer ajab kahe aia vahelt põtra minu poole!“
„Räägitakse, et inimesel käib surmahirmus terve elu silme eest läbi,“ jätkab Anne. „Mina mäletan täpselt, mida ja kuidas ma siis mõtlesin. Muidugi pööran ümber, et jooksen tagasi suure teeni, põdra eest ära. Järgmine mõte – ei, ma ei jõua! Ta jookseb liiga kiiresti. Siis mõtlen, kuhu ma küll peitu poen? Näen aia ääres puud ja siis ma tõmban end nagu multifilmi hunt, kellest teerull üle sõitis, pannkoogiks kokku ja litsun puu taha peitu. Ja veel jõuan mõelda – ei tea, kas põder hammustab? Kas lööb jalaga? See kõik kestis vaid mõne sekundi, ta läks minust vuhinal mööda ja ma nägin ainult suuri punnis silmi. Nii kui ta minust eemale sai, oli mul uus mure – issand, nüüd jookseb suure tee peale ja jääb auto alla! Õnneks läks oma teed.“
Järgmisel päeval, kui Anne naabrimehega tagasi läks ja vaatas puud, mille taha ta oli peitu pugenud, selgus, et selle lepa läbimõõt võis olla vaevalt 10 sentimeetrit.

VENE KÜLALISLAHKUS VETE PEAL.
„See suure kalaga pilt on tehtud Tambovis,“ meenutab Anne. „Meil elab üks tuttav seal. Ta teab, et Benno on kalamees ja tema suurtest tehisjärvedest me püüdsime.“
„Ta on selline mitte kõige vaesem kodanik,“ lisab Benno. „Suure turismitalu moodi maavalduses on umbes sada korda kakssada meetrit järvekesed. Ühest saad püüda karpi, teisest haugi ja kolmandast veel ei tea keda.“ Korra olid nad oma tuttaval külas ka Saraatovis, kus mindi lõbusõidulaevaga Volgale ja söödi värskelt püütud tuura. „Kuninglik söök!“ ütleb Anne. Ülemuse laeva saatis toona julgestuskaater, mis saadeti pärast poest viina juurde tooma.
„Praegu on maailm ja inimestevahelised suhted kuidagi teistsugused,“ nendib Benno. „Varem tuli suur vene hing ja nende külalislahkus paremini esile. Igaüks püüdis külla tulnud tähele midagi meeldejäävat näidata ja pakkuda.“ Anne ja Benno meenutavad, kuidas neid viidi kord Kaug-Idas lahe äärde, kus piirivalvurid valmistasid otse lõkkel äsja püütud krabisid. „Neid ei tohi tegelikult palju süüa, sest seal on meie jaoks harjumatult palju valku,“ muigab Benno.
„Meie sõime kahe suupoolega ja pärast tuli see kõik sama teed välja ka.“
 
LAPSEST SAATI KALAL.
Benno ütleb, et on kala püüdnud viie-kuueaastasest poisikesest peale ja lapsena ikka koos isaga. Isa suurem kalamees ei olnud, aga vahel ikka õnge leotas. „Nõva jõel käisime kevadeti särge püüdmas,“ meenutab Benno. „Sealsamas meres oli forelli, haugi ja ahvenat kenasti. Neid sai püütud, kummiülikond seljas.“
Benno isa töötas ENSV Kinokomitee juhi Olga Lauristini asetäitjana ja tundis töö tõttu ka piirivalvekordonite ülemaid. Nii sai Benno koos isaga piiritsoonides, sealhulgas Kakumäe poolsaare otsas kala püüda. „Tipust vasakut kätt läks kiiresti sügavaks, sealt tuli talvel tohutult turska,“ jutustab Benno.
„Saime kõvasti kala ja järgmisel päeval tulime juba Soome kelguga, et saak ära vedada. Hiljem lõikasime ainult maksa välja ja kala kaasa ei võtnud. Püük käis suurte sikudega paarikümne meetri sügavuselt. Suurte vene ketastega oli hea kala välja kerida.“
Vastuseks küsimusele, kui suured kalad olid, ajab Benno käed üsna laiali. Võib arvata, et saadi ka kümnekiloseid kalu. „Mustamäel oli plekitsehh, kus tehti konservikarpe ja nende kaasi,“ jätkab ta. „Saime neid sealt ja tegime ise tursamaksa sisse. Soola, musta pipart ja õli, väga hea tuli välja.“
 
EI VIITSI PUHASTADA.
„Mina ei saa sellepärast kala püüda, et ma ei viitsi seda puhastada,“ teatab Anne. „Benno käib kalal koos naabrimehega ja tema naine ei kannata kalalõhna oma majas üldse! Mehed siis puhastavad ... Mul on kohe kahju neist − päev otsa seisad ja püüad, sõidad kuskilt pika maa tagant koju ning siis hakka veel õhtul kala puhastama.“
„Päris karm,“ nõustub Benno. „Siis mõtled küll, et oli mul vaja nii palju püüda ...“
„Ega nälja pärast ei püüa ju!“ ütleb Anne. „Ja kui minu teha oleks, ma sööksin ainult turska.“
„Vene ajal müüdi tursafileed suurtes külmutatud pakkides, poes siis saeti sealt sulle tükk,“ meenutab Benno. „Ja see oli nii maitsev! Ei anna võrreldagi selle tursaga, mis praegu poes on. Ainuke kala, mida Mustamäe turult osta kannatab, on kilu või räim. Värske ja teada, et siit vetest. Huvitav, et meil on kalaga nii kehvasti, ometi elame nagu mere ääres ...“
 
ILUSAD PÄEVAD AHVENAMAAL.
Benno on naabrimehe ja veel paari sõbraga aastaid käinud kalal Ahvenamaal. Küll ilma Anneta. Aga Benno on sellega ka leppinud − mis ta istub seal ja loeb raamatut, seda võib kodus ka teha. Kuigi loodust annaks seal nautida küll.
Ahvenamaal toob mökki perenaine alati kaardi, millele on märgitud, kus tohib püüda ja kus mitte. „Nõukogude inimene teab, et kus püüda tohib, seal kala pole,“ muheleb Benno. „Aga me oleme alati palju kala saanud. Ükskord puhastasime õhtul rookimisputkas haugi ja tuli kolm-neli soome poissi. Ütlesid, et me pole täna ühtegi saanud, äkki annate mõne kala. Saarel poodi ei ole, saaks õhtuks süüa teha. Andsime igaühele kala ja neil oli hea
meel.“ Värske kala ja haugimarja jagab Benno koju jõudes heldel käel tuttavatele laiali.
„Neil on kogu aeg võistlus – kes saab hommikul esimese kala − ja siis minnakse nii hoogu!“ ütleb Anne. Benno räägib seepeale, kuidas käis Tartus sõpradega latikat püüdmas ja siis ööbiti vanas suures puupaadis. Tema ärkas hommikul esimesena ja hakkas kala püüdma. Latikat tuli ilusti ja Benno katsus neid siis nii välja tõmmata, et suurt lobinat ei kostaks ja teised üles ei ärkaks.
 
HORVAATIA ILU JA MÜRGISED KALAD.
„Vaat Horvaatias olen mina ka kala püüdnud,“ ütleb Anne. „Seal ma soovitaksin küll kõigil ära käia, sest seal on lihtsalt nii ilus!“ Anne ja Benno tuttavatel on Horvaatias päris suur laev, millega merd mööda sõidetakse ja ka kala püütakse. „Kuu aega varem hakkab neil juba kodus naabrimehega peale see eeltöö! Landid pannakse laua peale välja ja siis arutatakse, mida võtta ja mida jätta,“ räägib Anne.
Kala saamine sõltub sellest, kuidas kaptenil närvi jätkub. Mida lähemale kaldale sõidad, seda rohkem on kala. Samas on seal suurem võimalus kividesse põrutada ja laeva lõhkuda. „Esimene kapten oli venelane, temaga läks lihtsamalt,“ ütleb Benno. „Naaber ujus kaldale, köis hammaste vahel ja sidus otsa puu külge. Ahtrist lasime ankru välja. Saime kenasti kala, tegime nii uhhaad kui ka grilli.“
Sealsamas sai Benno ühe elu valusaima elamuse. „Tõmbasin ühe keskmise särje suuruse kala välja ja võtsin tal käega ümbert kinni, et hakata konksu mokast vabastama,“ räägib ta. „Ja ma pole enne elus sellist valu tundnud! Nagu kuum triikraud oleks peopessa surutud. Pöial läks paiste ja valu oli selline, et mine hulluks! Aga päeva-paariga läks paremaks.“
 
UNISTUSTE PÄEV.
Ühe 1987. aastal Tais veedetud päeva kohta kinnitavad nii Anne kui ka Benno, et see oli üks ilusamaid nende elus. „Me olime esimesed estraadiartistid Nõukogude Liidust, keda nad üldse nägid,“ arvab Benno.
„Üks Hiina ärimees võttis meid vastu, tal oli õnnestunud teha Nõukogude Liiduga leping nii, et tema müüs venelastele riisi ja sellega toideti Vietnami.“
Kalapüük ärimehele kuuluval laeval nägi välja nii, et spetsiaalne boy pani söödad konksude otsa, sinul jäi üle see vaid vette visata. Paar minutit, ja rakendusel olid kalad otsas – nagu kuulsas vene filmis „Briljantkäsi“, kus akvalangist vee all konksu otsa kalu riputas.
Kalad frititi sealsamas tekil ära.
„Niipea kui klaas tühjaks sai, valas selja taga seisev kelner selle kohe täis,“ mäletab Benno. Pärast laevasõitu ootas kaldal peenes restoranis kuue-seitsmekäiguline õhtusöök, mille lõppu paljud ära oodata ei jaksanud. „Saatkonna esindaja jäi juba kolmanda käigu juures näoli laual magama,“ muigab Benno.
 
KAUNIMAD KULINAARSED HETKED.
Benno meenutab üht kõigile hinge läinud õhtut Ahvenamaal. „Jube külm oli, teised läksid kolmekesi kaugele merele püüdma, mina jäin koju,“ räägib ta.
„Vihma hakkas ka veel sadama, õudne ilm. Ma tegin kalasuppi ja panin kamina põlema. Kui nad tuppa tulid, väsinud, ära külmunud, aga supp aurab laual, soe ... Tead, pisarad hakkasid jooksma kõigil ...“
Kalasupp ongi Benno firmaroog, kinnitab Anne. „Kala, kartul, porgand, sibul – ega seal mingit kunsti ole ju,“ tõrjub Benno.
„Ära tee ennast väiksemaks kui sa oled!“ ütleb Anne. „Aga tõsi on, et Bennol pole maitsva supi jaoks palju komponente vaja.“

Kas vanasti oli kala rohkem?
Benno vajub mõttesse ja ütleb: „Ausalt, ma ei oska vastata. Võib-olla oli.“ Ja meenutab, kuidas ükskord Saaremaal olles tuli info, et Nasvale on merest ahven sisse tulnud. „Me lendasime kohale nagu raketid ja ma pole sellist pilti enne ega pärast näinud – vesi kees! Ei jõudnud õnge sisse visata, kui kala oli otsas! Suuri ei olnud, aga parajad, korralik ahven ikka. Kaks või kolm päeva kestis see pidu.“
 
Mida ostis Anne Veski esimeselt Soome-reisilt?
„Nõukogude ajal, kui mitte keegi välismaal ei käinud, sai Veski Soome. Mida ma ostsin sealt? Mehele lante, endale kõrvarõngad!“ naerab Anne.
„No Lääne lant pidi ju parem olema,“ muigab Benno. „Tegelikult ei olnud. Kui panid lusikast tehtud landi otsa, siis ka haug võttis, polnud midagi häda.“
 
Veel üks hirmus lugu põdra osalusel
„Kui me 80-ndate lõpus seda maja ehitasime, tegime siia ajutise välikäimla,“ räägib Anne. „Selline laudadest kokku löödud, ei olnud maa küljes kinni ka. Minu isa läks ükskord sinna istuma ja järsku kuuleb – keegi löriseb siinsamas kõrvulukustavalt! Suur emapõder oli kohe ukse taga. Kui selline sisse hingab, siis mokad lausa larisevad. Isa vaatas temaga lauapragude vahelt tõtt. Ta oli seda looma enne näinud ja teadis, et tal on vasikas ka. Mis siis, kui ta arvab, etisa on talle oht ja üritab läbi ukse tulla? Põder ikka tükk aega lörises seal, siis läks ära. Isal käis ka terve elu silme eest läbi ja ta ei saanud tükk aega püsti, jalad olid hirmust kanged.“
 
 

www.anneveski.com >>> Manager: Benno Beltšikov: +372 50 98 856 Free website - Webbyt
 
 
Free website - Webbyt